Katkend Siim Kallase raamatust. 11. osa. Saatuslike tagajärgedega kohtumine tudengipäevade lõpupeol

1970. aasta ülõpilaspäevadel oli minu ülesandeks korraldada lõpupidu. See toimus ülikooli kohvikus. Kutsusin sellele peole esinejaid ja aktiviste. Kutsutute hulgas oli ka ülikooli naiste iluvõimlemisrühm, millesse kuulus kaheksa ilusat tüdrukut. Sellel oli saatuslik tagajärg.

Pidu oli õige suur ja lõppes kell neli hommikul. Tants oli hoogne. Kutsusin tantsima ühe kena tüdruku sellest rühmast, arstiteaduskonna üliõpilase Kristi Kartuse. Pärast hakkasin tema vastu tundma üha suurenevat sümpaatiat, enamgi veel. Tema oli pikka aega üsna jahe. Kevadeks jää sulas. 6. mail 1972 abiellusime ja oleme siiamaani koos. 2022. aastal tähistasime kuldpulmi.

1971. aasta sügisel sain tuttavaks ka Kristi vanematega. Nad elasid Viljandis Uueveski kaldapealsel. Kristi isa oskas kõiki töid, oli ise maja ehitanud, laulis, mängis kitarri ja akordioni. Isa veetis viis aastat Vorkutas. Ema, vanaema ja kuuekuune Kristi küüditati 1949. aasta märtsis, Eestisse tagasi tulid nad 1959. aastal. Suurepärased inimesed, kes ei hädaldanud kunagi.