Katkend Siim Kallase raamatust. 10. osa. „Tartu miilits oli tudengite suhtes üsna leebe ja meie olime ainult kergelt vindised “

Üks meie kampaaniaid oli kaotada ära ühiselamute jagunemine poiste ja tüdrukute ühiselamuteks, moodustada segaühiselamud teaduskondade järgi. See õnnestuski, kuigi ülikooli juhtkond ütles meile – tehke, aga vastutate tagajärgede eest. Muidugi ei juhtunudki midagi.

Komsomolikomitee tegevuses lõi kaasa ulatuslik seltskond, inimesed kõikidest teaduskondadest, mis tekitas suure sõpruskonna. See oli ja on üks ülikooli ja just Tartus oleva ülikooli võlu, et erinevate teaduskondade ja erialade üliõpilased suhtlesid intensiivselt omavahel, ja igaühel oli võimalus seda suhtlemist oma eriteadmiste abil rikastada.

Tartu linn oli kompaktne, suhtlemiseks mugavalt väike. Kuulasime huviga ka teiste teaduskondade õppejõudude esinemisi. Mul on näiteks meeles arstiteaduskonna professori Jaan Riivi loeng südamehaigustest. Klassika, mis põhitõdedes kehtib siiamaani. Südamehaiguste probleem olevat selles, et kõik teavad, kuidas neid vältida, aga neid ei väldita. Või näiteks psühhiaatriaprofessor Jüri Saarma loeng alkoholismist. Vaatamata tohutule uurimistööle ei osata öelda, miks inimesest saab alkohoolik. Vene kirjanduse kateedri juhataja professor Lotmani loeng semiootikast, filosoof Jaan Rebase loeng entroopiast. Ja veel, ja veel.