NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: nõiad teevad tempe

Just nii saigi Vladimir Svetist sots!

Augustiöö õhtud muutuvad aina pimedamaks ning jutud, mida vanaisa videvikutundide ajal jutustada armastab, aina hirmsamaks.

„Kuulsin niisugust lugu...“ alustab ta kähedal häälel, mis juba iseenesest kuulajaile judinad ihule toob. „Paar nädalat tagasi läheb Mihklisoo perenaine oma lauta ja vaatab – lehma polegi! Ehmatab koledasti, mõtleb, et hundid! Aga siis kuuleb lae alt näugumist, vaatab üles – sa taevas! Lehm on roninud aampalgile, näugub ja turtsub seal. Või mis lehm ta enam! Poolenisti kass! Küüned sõrgade otsas, pikad kihvad suus. Kui rotti nägi, kargas kallale ja pures surnuks.“