RAAMATUBLOGI: Jack Reacheri teekonna algus: valisin välja suvalise maantee ning ajasin pöidla püsti...
(2)
Lee Child teab, kuidas asjad käivad. Ta tõi Jack Reacheri, endise sõjaväepolitseiniku, publiku ette juba armeest lahkunud üksiku uitajana. Ja saatis ta esimeses raamatus „Tapamaja” küllaltki väljakujunenud persoonina kohe probleeme lahendama. Alles nüüd, sarja 16. osas, selgitab autor, miks Reacherist sai vagabund.
Kes viitsib täpsust taga ajada saab aru, et Child ei tee seda mitte. Ta ei pea kinni kronoloogiast ja korraldab aeg-ajalt ekskursse minevikku, kusjuures Reacheri endisest elust poetab ta killukesi siin ja seal. Aga lõppkokkuvõttes pole ju vahet ning Reacheri biograafiat pole mõtet täppisteaduslikult kokku panna. Ta on alati õige mees just siin ja praegu ning möödunu teda ei paina.
Child tegi õigesti, et lõi esmalt oleviku ja kui see püsis juba betoonist vundamendil, näitas minevikku. Võib arvata, et Reacheri sari poleks nõnda hästi käima läinud, kui alanuks raamatuga „Afäär”. Mis ei tähenda, et see kehv oleks, ei, kaugel sellest, aga nüüd on Reacheri olemus lugejale teada ning tema käitumine mõistetav.
Ühes Mississipi osariigi pärapõrgus asuva linnakese veeres asub kummaline sõjaväebaas, kuhu paigutatakse välismissioonidel viibinud eriväelased. Kui linnakeses toimub mõrv – teise ilma on saadetud nooremapoolne naisterahvas – saadetakse sõjaväepolitseinik Reacher juhtunut uurima, aga eraisikuna ehk rännumehena, kelleks ta loo lõpus saab.
Niisiis peab Reacher seekord tegema üsna tavapärast detektiivitööd, ainult et ta pole Hercule Poirot’ tüüpi uurija. Kui kõiksugu faktorid segama hakkavad – näiteks tulevad külamehed ülbitsema – siis on paslik muutuda pisut vägivaldseks. Ja kuidas sa jätad suhted sümpaatse kohaliku politseineidisega loomata. Ning lõpuks on sõjavägi sedavõrd suletud süsteem, et alati pole patuseid võimalik kohtu ette tuua. Ent Reacher ei jäta iial õiglust jalule seadmata, kuigi see võib tähendada ebaõiglust tema enda suhtes.
„Ma olin kolmekümne kuue aastane, kodakondne riigis, mida ma polnud õieti näinudki; siin on kohti, kuhu minna, ja asju, mida teha. Oli linnu ja maakohti. Mägesid ja orge. Ja jõgesid. Siin oli muuseume ja muusikat, motelle ja klubisid ning sööklaid ja baare ja busse. Oli lahinguvälju ja sünnikohti ning legende ja maanteid. Tahtmise korral võinuks ma leida siit endale seltsilise, ja kui ma seda ei tahtnud, võisin ma olla üksi.
Ma valisin välja suvalise maantee, tõstsin ühe jala kõnniteeservale, toetasin teise sõiduteele ning ajasin pöidla püsti.”
