Aarne Soro Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Aarne Soro (45) Ugala kolleegidelt tema kohta maad uurides joonistub silme ette värvikas, eranditult soojades toonides pilt. Lavastajad tahavad temaga koostööd teha – ta on toetav ja süveneb igasse rolli põhjani. Esietenduse peol ja viimase etenduse järel lavastuse peielauas võtab ta aga hommikuni viimast. Välisreisil käies võib Aarne end lõputult lõbustada, mängides peadpidi vastu posti kõndimist (kolleegid ehmatavad selle peale iga kord uuesti). Lugusid jagub tal lõputult ja miks ei peakski – Viljandi kultuurikolledži teatrikateedri esimese lennu lõpetanud Aarne on Ugalas olnud juba ligi veerandsada aastat.

Näitleja ise ütleb, et neil päevil on tema eelistatud tegevus hoopis jokutamine. „Ma tahan enda aega päris palju. Lähen näiteks mõne arvutimänguga kuhugi ära.” Viimasel ajal on ta taasavastanud strateegiamängu StarCraft. „Praegu on selline periood, kus teen vahepeal terrassil suitsu, siis mängin StarCrafti ja olen jumal: ehitan mängus oma maailma, oma tsivilisatsiooni ja siis kaitsen seda,” muheleb ta.

Kolleegid räägivad Aarnest kui ülipõhjalikust näitlejast. Ta ise ütleb, et mõnikord on ikka väsimus ka peale tulnud, ei saa lavastaja või materjaliga kontakti ja lõpuks teed lihtsalt rolli ära. „Siis ei ole ma teinud ehk parimat, kuigi oma parima, mis tookord anda oli, ikka.”
Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Ehkki näitlejaks saamine oli Aarne jaoks justkui varakult suuremasse plaani kirjutatud (oma nimegi sai ta Pärnu Endlas ülimalt populaarse Aarne Üksküla järgi), ei antud talle pägalikuna lasteaialavastustes algul rolle. „Ei usaldatud, olin ilmselt liiga uje ja häbelik,” räägib Aarne. Kuni ühe lavastuseni, kus kõigil lastel oli midagi teha. „Ei pidanud olema ainult kuusk nurgas või lumehelbekesena sõnatult, aga väga ilusasti hõljuma. Sain mängida hunti.” Seda teksti mäletab ta siiani. Hunt pidi nimelt ütlema: „Uh, ah, uh, ah, kes seal kisendab ja hüüab, ennast ära päästa püüab?”

Kass, kaelkirjak, lõvi ja konn

„Praegu mõtlen, et see kõik pidi ju ka kuhugi lahenema! Ei saanud ju olla, et lihtsalt tulin, viskasin midagi õhku ja kadusin,” teeb ta naerdes rollianalüüsi. Ja mäletab ka mõtet, et hunt ei saa ju niimoodi lõõtsutada. „Olgu, ega ta ei räägi ka eesti keeles, aga seda „uh-ahi” oli ikka väga piinlik öelda niimoodi kõigi ees. Mõtlesin siis, kuidas seda ikkagi teha nii, et ma ei lõhuks illusiooni. Lükkasin pulsi üles ja hingeldasin enda meelest palju õigemini,” mäletab ta.

„Näitlejatega oleme isekeskis ka rääkinud, et kui näed mõnd tüüpi tänaval ja tema üks ühele lavale tõstaks, siis oleks see ebausutav.”
Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Nüüdseks on Aarne loomade galerii märgatavalt laienenud. Lastelavastustes mängib ta mõnuga ja nii on nimekirja lisandunud näiteks kaelkirjak, lõvi, konn. Enne neid oli aga nimiosa Kalju ­Komissarovi lavastuses „Saabastega ­kass”. „See pidi olema muinasjuttude muinasjutt! Ta ise kirjutas selle kokku, küll oli seal moodsaid sõnu ja ka ühiskonnakriitilisust, nagu Kalju puhul ikka. Ega ma sellega väga nõus ei olnud, aga võtsin seda kui ülesannet,” räägib Soro 1997. aasta lavastusest.

"Võtan oma üheksanda klassi lõpuülikonna, lähen peole ega põe, mis mul seljas on, sest tähtis on ikkagi rõõm. Peol ju võiks olla rõõm?"
Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Toona olid grimeerijad just kätte saanud uued materjalid, mõnuga katsetati kõikvõimalike ­silikoonmaskide ja vaht-­lateksiga. Algul plaaniti ka ­Saabastega Kassi tegelaskuju nägu nende abiga üles ehitada. „Aga mu nägu on ju nagu kitsejälg! Mu vanem vend ütleb: sa oled tuulelõikaja! Mulle püüti siis neid kihte näkku lisada, aga igasugune miimika kadus. Lavale läksin lõpuks ikkagi hoopis suure kassipea maskiga ning kõiki mõtteid ja tundeid tuli väljendada kehaga,” meenutab ta.

Sisemine säsi olgu paigas

Möödunud kuul anti Aarnele üle Eesti ­­ teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse Hea Teatri auhind. Ta suhtub auhindadesse pragmaatiliselt. Jah, muidugi tähelepanu toetab ja annab uut hoogu, ent samal ajal arvab ta, et tegemist on siiski suure juhuste mänguga. „Koleda sõnaga öeldes on auhinnad ka poliitika. Miks ei võinud teatrikriitikute auhinda saada näiteks perekond Põllud? Aga nemad said just riigilt suure auraha ja kõiksugu nominatsioonid eelmise aasta teatri aasta­auhindade peol, mõtlen ma.”

Aarne Soro on lastelavastustes ­mänginud nii konna (pildil), lõvi, kaelkirjakut kui ka Saabastega Kassi.
Foto: Ugala teater

Kõige olulisem tagasiside tuleb lähedastelt: sõpradelt, abikaasa Silvialt ja lastelt Hertalt, Martalt ja pesamuna ­Arturilt. „Herta, kes on praeguseks 16, käis vaatamas lavastust „Surmkindlad asjad siin elus”, talle meeldis väga. Ja see, mis seosed tal just ema-tütre teemal tekkisid…” räägib Aarne tütre tagasisidest Ugalas mängitavale menukale perekonnadraamale.

Aarne Soro on lastelavastustes ­mänginud nii konna, lõvi (pildil), kaelkirjakut kui ka Saabastega Kassi.
Foto: Ugala teater

Hindamatu on ka tagasiside sõpradelt Liina Olmarult ja Indrek Sammulilt, kelle Ugalas veedetud aega peab ­Aarne enda oluliseks mõjutajaks. „Selle kõrvalt nägemine, kuidas nad elu ja teatrit pühitsevad, on palju toetanud ja aidanud siin püsida,” ütleb Aarne. „Teatrielu kiirus tähendab, et sageli paigutad inimesed mõttes kuhugi kasti, sildistad kiiresti. Kes kohe hakkama ei saa, see pannakse mingi sutsaka peale ja nii on. Aga see, kuidas Liina ja Indrek hakkasid seda olukorda parandama, kuidas nad jagasid lootust, see tuleneb nende erilisest inimesearmastusest,” sõnab Aarne.

Aarne Soro on lastelavastustes ­mänginud nii konna, lõvi, kaelkirjakut (pildil) kui ka Saabastega Kassi.
Foto: Ugala teater

Aarne ütleb, et kõige olulisem on, et inimesel oleks säsi – see, mille ümber end ja elu ehitada – paigas. „See on tugi. Alles siis jõuad ka ise olla toeks ning anda teistele jõudu,” sõnab ta.

Friik, kes armastab ehmatada

Elu liiga tõsiselt võtmisest on Aarne kaugel. Tema üks „hobi” on nimelt kolleegide kiusamine postile „otsa kõndides”. Näiteks siis, kui Ugala trupp käis Brüsselis mängimas lavastust „Mee hind”. Aarne kinnitab, säde silmis, et see vastab tõele. „Tavaliselt on seda kõige parem teha liiklusmärkidega. Seal on see märgikobakas otsas, mis on hea, sest teeb lärmi. Kõnnid ja paned tänaval lihtsalt käega „põmm”, mängid, et läksid otsmikuga posti vastu ja kõik usuvad,” jagab ta lahkelt nippe. „Jah, olen natuke friik, mulle meeldib näha, kui inimesed selle peale ehmatavad,” tunnistab ta. „Aga mulle meeldib ka see, kui mind ennast kõigutatakse! Olen selle enda jaoks põhjendanud ära nii, et tuletan läbi selle meelde, kui habras on elu. See ei ole mingi puhas sadism.”

Aarne Soro on lastelavastustes ­mänginud nii konna, lõvi, kaelkirjakut kui ka Saabastega Kassi (pildil).
Ugala teater

Brüsseli-seiklused ei piirdunud igapäevase posti otsa kõndimise rituaaliga. „Eestlased, kes seal elasid, kutsusid meid külla. Oli tornmajake, milles oli väike liftike, marssisime poistega kõik sinna sisse. Lift jäi aga kahe korruse vahele kinni. Kangutasime ukse lahti, nägime teisel korrusel lifti ootajate jalgugi. Meie kostitaja oli päris tusane, et sellise aplaava korraldasime, sest tegelikult oli kirjas, kui palju inimesi lifti võib minna, aga meie panime selle tuugalt täis,” meenutab Aarne.

Suviti on ta hõivatud kõikvõimalike projektidega. „Vahepeal on tunne, et läheb paljuks, aga ei raatsi ju õnnele „ei” öelda,” sõnab ta. „Minu meelest on päris tore, kui niimoodi tööd pakutakse, nii et olen ikka vastu võtnud, ehkki mõnikord ajab see ribadeks. Aga põhilise leivaisa juurest eemal käimine on ikkagi tähtis. Repertuaariteatrites oleme kookonis ja ainult omas mahlas marineerides võib mõtte kaotada,” arvab ta.

„Juba mõned aastad on laupäev Ugalas proovivaba päev, varem toimusid proovid kuus päeva nädalas,” ütleb Aarne Soro.
Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Hea meelega käib ta teatris kolleege vaatamas. Poliitilist ja ühiskonnakriitilist teatrit kui päevapoliitika tõlgendajat peab ta oluliseks. „Kui mängus on kogukonnad, rahva mandaat, fraktsioonid, siis seal kipub tõde ära kaduma ja sellega mängitaksegi. Praegu on näha, kuidas kümmet käsku võib tõlgendada ka risti vastupidi, rääkimata võõrahirmust. Rumalus sünnitab koletisi. Taevas võib igal hetkel pähe langeda, teater ongi selleks, et seda meile meelde tuletada,” ütleb Aarne.

Aeg töötada, aeg pidutseda

Teatris eelistab ta käia vaatamas lavastusi, mis räägivad üldinimlikel teemadel. „Olen viimasel ajal etendusi vaadates mõelnud, et ei suuda kaasa elada, empaatiaruumi kuidagi nagu pole, jääb tühi tunne. Miski ei ärata kaastunnet, aga nii tahaks tunda kaasa ja elada kaasa.”

Eelkõige tahaks ta näha inimest. „Võib-olla on see hoopis mingi näitleja kretinism... Aga nüüd vaatasin Ugalas Endla külalislavastust „Kopsud” ja mõtlesin, et see on siiski võimalik! See on lavastus, mis räägib kõige tähtsamast asjast,” sõnab Aarne. „Kopsud” käsitleb suurt armastust, aga sellega kõrvuti ka järglaste saamise teemat ja mõtet, kas maailma jaoks pole iga lisanduv inimene üksnes lisakoorem.

Ugala 100. hooajal hakkab Aarne mängima saja-aastast meest, kes hüppas aknast välja ja kadus.
Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Aarne süveneb teatris mängides ja teatrit vaadates, aga ka siis, kui on aeg pidutseda. „Mulle on olulised nii esietenduste peod, etenduste peielauad pärast viimast etendust kui ka teatripeod erinevates teatrites 27. märtsil. Läbi selle ma pühitsen elu,” ütleb ta.

Aarne alustab vestlust võõraste inimestega hea meelega. „Ma ei põe, kui paistan pisut kohtlane. Olen selles mõttes päris avali. Ma ei muretse, kes mind kuidas vaatab. Võtan oma üheksanda klassi lõpuülikonna, lähen peole ega põe, mis mul seljas on, sest tähtis on ikkagi rõõm. Peol ju võiks olla rõõm?”