Itaalia automeistrid on hakkama saanud kauni ja võimsa teosega.

Kiired linnamaasturid on moeröögatus, mis võiks vaikselt vaibuma hakata. Peaaegu kõik senised kogemused on pigem unustamisväärsed (jah, isegi Lamborghini Urus!), sest juba oma ideelt on tegu vastandlikke ülesandeid täitvate autodega, mis on vaid kompott kompromisse. Kas ka Stelvio Quadrifoglio on jälle üks ebamõistlikult võimas linnamaastur, mis pole liha ega kala?

Kärisevad ülesvahetused, praksuvad allavahetused ja igakülgselt kuri helitaust kuni piirikuni ajavad ihukarvad turri – nii juhil kui ka kõrvalseisjatel. Kui QF-i sümbolit ei märka, võib see tunduda tõeline hunt lambanahas. Ka minek on väga mõnus – sprint sajani kestab 3,9 sekundit.

Lülita auto aga tagasi mõnda rahulikumasse sõidurežiimi ja sümfoonia jääb vait. Sisemüra on vähe, igapäevakasutatavus täiesti olemas ja kompromiteerimata.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: