Foto: Rauno Volmar

„Kui Mihkel Raua raamat „Musta pori näkku” ilmus ja müügirekordeid purustas, hakkas mu telefon helisema: kirjastajad pakkusid, et järgmiseks paiskame müüki minu uskumatud lood ja paljastused. Aga mul polnud sellist soovi,” meenutab ansambli Smilers juht Hendrik Sal-Saller (50), kes äsja oma elust ja tegemistest raamatu ilmutas. Tundub, on Smilers on endiselt heas vormis, ehkki juhil on turjal poolsada ja bändil ligemale veerandsada aastat. Töötavad mis mühin: annavad aastas keskeltläbi sadakond kontserti, toovad Eesti eri nurkades suuremad ja väiksemad saalid publikut täis.
Ent kõigepealt pean rääkima ühe Sal-Salleriga seotud loo. Kui olin 11-aastane, ütles saate „Kaks takti ette” juht (oli see äkki noor Aarne Saluveer?), et lavale tuleb uue laine muusikat viljelev Tallinna 10. keskkooli bänd Generator M, mida ühendab populaarse diskogigandi Boney M-iga ainult M-täht. Genekas tuli ja lajatas vaatajale silmade vahele sirgjoonelise punkloo „Käed”. Sellest hetkest sai Geneka solistist Hendrik Sal-Sallerist paljude iidol, jumal ja suurim kangelane. Küllap leidus toona sadu ja ehk ka tuhandeid noori inimesi, kes selle tunde ajel oma esimese bändi kokku panid. Ka mina, kuigi vingest nimest kaugemale see bändivärk toona siiski ei jõudnud. Aga mu esimese isikliku helikasseti (legendaarse Agfa) ühele poolele olid salvestatud Geneka lood ja teisele poolele vist Propeller.
Läbi terve lõppeva aasta oma 50. sünnipäeva tähistanud Sal-Salleri äsja ilmunud raamat, rohkete piltide ja vähese tekstiga kena asi, võtab ta senise kirju elu kokku. Fännid on tänulikud. Aga midagi tahaks veel rääkida. Raamatule juurde.
„Tegelikult ei tahtnudki ma seda 50. sünnipäeva nii väga tähistada. Ja sõnast juubel hoidsin ennast väga eemale. Aga nii ta kuidagi välja kukkus – selle aasta suured kontserdid ja nüüd ka raamat on sellised pidulik-mõtisklevad sünnipäeva ettevõtmised,” tunnistab Sal-Saller. „Raamat on justkui kokkuvõttev album senisest elust. Väike tagasivaade. Ta pidi tulema välja veebruaris, kui toimusid sünnipäevaga seotud suuremad kontserdid [Sal-Salleri sünnipäev on 31. jaanuaril]. Aga paraku ei jõudnud. Võtsime rahulikult. Tegime raamatu selleks novembriks valmis.”
Üldiselt ma ei vaata tagasi. Olen alati olnud näoga sinnapoole, mis on tulemas. Ja toimetan pigem tuleviku nimel. Tõsi, praegu olen selle raamatu tõttu pidanud päris palju tagasi vaatama. Muidugi on omamoodi tore sobrada mingeid vanu pilte, meenuvad kunagised lahedad seigad. Ka tänavused suuremad kontserdid on kulgenud paljuski möödunud ajale mõeldes. Tulevikule, nagu mulle paremini sobib, pole saanud keskenduda. Õnneks saab see sünnipäevavärk varsti mööda.

Su muusikat kuulates püüdsin avastada, kas mõni lugu või plaat on ka n-ö tumeda või nukra aja looming. Ei leidnud.
Ei, niisugust värki mul pole. Ma ei ole niisugust plaati teinud, et joon kodus üksi viskit ja kirjutan karmi muusikat. Kui on kehv olla ja tuju ei ole, ma pilli ei puutugi. Ühtegi lugu ma siis küll ei tee.
Võimalik, et see kurvem emotsioon tuleb kunagi aastaid hiljem mõnd lugu kirjutades välja. Aga üldiselt mitte. Elan oma tunded läbi ilma neist mingit lugu tegemata.

Sul ei ole olnud ka sellist eluperioodi nagu mõnel su kolleegil, et paned pikalt ja ohjeldamatult tina?
Sellist jama pole mul tõesti olnud. Emotsionaalsetest raskustest saan üle. Mulle meeldib raskel hetkel mõelda vana kooli artisti eetikale ja käituda selle järgi. Paned esinemisriided selga ja lihtsalt lähed lavale. Sul on ümber vennad-bändikaaslased, nad on sada prossa su seljataga. Ja kõik maailma mured, mis sind vaevata võivad, unustad selleks pooleteiseks tunniks ära. See on omamoodi profülaktika ja ravi korraga. Järgmine päev on järgmine päev, siis vaatad edasi, mis saab.
Muidugi, kui oleksin üksinda, oleks ilmselt teisiti. Kujutan päris hästi ette, miks suurtel välismaa artistidel ja tähtedel on teinekord emotsionaalselt väga keerulised seisud. Sest nad ongi üksi. On küll miljonite lemmikud, aga tegelikult üksi. Neid ümbritseb tohutu hulk õlalepatsutajaid ehk n-ö ostetud sõpru, aga päris suheteks pole aega.
Mina olen kõik sellised inimesed enda ümbert kaotanud – ei viitsi suhelda inimestega, kes mulle midagi ei tähenda. Teretuttavaid on muidugi ka. Aga põhilised on siiski inimesed, kellele võin igal kellaajal ja igal juhul helistada – kui on mingi rõõm või mure jagada. Oma bändist ma ei räägigi. Meil on vähemalt igal nädalavahetusel – tegelikult sagedaminigi – võimalik koos käia ja kõigest rääkida. Eks bänd ole natuke ka klubi eest.
Mis on väga tähtis: mul on ju pere, mul on kodus tugev toetus asjadele, mida teen. Kui läheksin koju ja mind ei ootaks seal keegi, siis võib-olla mõtleks tõesti, et näed, kriitikud ei kiida mind piisavalt.

Mida tähendab sinusuguse hõivatud muusiku jaoks pere?
See tähendab tuge. Kui tuled näiteks pühapäeva varahommikul mängult, rampväsinud ja tühi, siis koju jõudes tead, et kõik on korras. Sul on võimalus elada oma elu. Räägid abikaasaga, räägid lapsega – viid ta kooli, trenni… Paljude väikeste asjade kaudu tuleb kokku suur ja oluline asi.

Oled oma raamatus avaldanud päris mitu suurt fotot, kus olete Beritiga. Ta on sulle abikaasa ja ühise lapse ema. Kes veel?
Jah, ta on kõik see, mis ütlesid. Pluss veel, et ta on mu parim sõber. Teeme kõiki asju koos, oleme üldse palju koos. Nii töö ajal kui ka vabal ajal. Ei kujutagi eriti ette, kuidas see elu teisiti olla võiks. Kui kokkuvõtvalt öelda, siis meil ongi selline suurte tähtedega kooselu. Ju see peab siis olema võimas side, et jaksame ja tahame nii palju koos olla.

Sellist naist leida, kes bändimehele sobib, on vist haruldane?
Seda kindlasti.

Avameelset intervjuud Hendrik Sal-Salleriga saad lugeda juba homme ilmuvast LP-st!

Loe veel: