Pikema Sõpruse päev tähendab palju enamat kui tervisekontrolli. See on sõprade päev, kus üritusi on seinast seina. "Näiteks ühel aastal läksime balletti õppima. Kui palju on mehi, kes on proovinud priimabaleriini sirgetele kätele tõsta?" küsib Rain Vääna. heiki@heikilaan.com

Oli juhus, et vestlesime jäätmekäitlusettevõtte Ragn-Sells juhi Rain Väänaga (45) tervisest pisut enne seda, kui ootamatu haigushoo tõttu lahkusid meie hulgast Mart Nutt ja Jüri Pino. Seda rohkem paneb Vääna jutt mõtlema. Ehk paneb ka tegutsema?

Kolm aastat tagasi novembris korraldas Vääna esimest korda oma lähematele sõpradele Pikema Sõpruse päeva. „Meil on 37–55-aastaste sõprade punt, kellega oleme näiteks 18 korda koos jõule tähistanud,” alustab ta juttu.

Põhjus, miks Vääna hakkas oma sõprade tervisele mõtlema, ei olnud selles, et mõni ta lähedane oleks ootamatult siitilmast lahkunud. Seda mitte.

Kuid Vääna meenutab kümme aastat tagasi vähi tõttu lahkunud kunagist ülemust-mentorit, kes oli enne surma ise koostanud ja salvestanud oma matusekõne, mis ta ärasaatmisel ette mängiti. „Ta ei rääkinud kõnes sõnagi sellest, et on kahju, et ta nii vara peab lahkuma, või muud sellist. Küll aga pöördus ta personaalselt paljude, ka minu poole ja rääkis kokkulepetest ja eesmärkidest, mida saavutada. Kui ta veel elas, ütles ta alati, et mõtle suuremalt, kui ise oled. Püstita suuremad eesmärgid, kasva ise ja püüa teisi endaga kaasa tõmmata ja vajaduse korral aidata. See mõtlemine on minuga elus kaasas käinud,” tõdeb Vääna.

Ühelt poolt jõudis Vääna arusaamiseni: vanus on nii kaugel, et tuleb oma tervisega rohkem tegeleda. „Muutsin paljuski oma elu, näiteks hakkasin taas sporti tegema, suitsetamise olin juba varem jätnud.”

Edasi tuli tal ka teised oma mõttega kaasa tõmmata. Esimese hooga lähimad sõbrad.

Tervena elamise kultuur


„Sain aru, et on vaja midagi tõsist ette võtta, et panna inimesed oma tervisesse austusega suhtuma. Hakkasin sõprade jaoks otsima üritusi, kus saaksime tervisele rohkem tähelepanu pöörata. Mida rohkem olen asjaga tegelenud, seda enam olen aru saanud, et asi ei ole üksnes selles, et kauem elada. Pigem selles, kuidas tervemana kauem elada. Asi pole ju selles, et käid korra arsti juures kontrollis ja kogu lugu. Pikemalt tervena elamine võiks olla kultuur. Mitte kohustus, mitte sund, vaid elamise viis,” mõtiskleb ta.

Sedasorti kultuur, millest Vääna räägib, pole keskmiste Eesti meeste seas just väga levinud. Tervisele keskealised Eesti mehed eriti ei mõtle. Pigem vastupidi. Kui just mõni häirekellana mõjuv tervisehäda ei kimbuta, siis ega me naljalt arsti vastuvõtule ei lähe. Sööme ikka pigem ebatervislikult ja palju ning liigume pigem vähe. Või kui äkki otsustame sportida, siis teeme seda liiga palju. Suitsetame, ehkki ei peaks, ja alkoholi pruugime sageli rohkem, kui oleks mõistlik. Seejuures eksitame end mõttega, et ju naps maandab pingeid. Tööprobleemide lahendamine võtab tihti puhkeaja ja stressimõtted viivad sageli une. Nii me kustume.

„Huvitav on see, et arstid nimetavad neid haigusi, mis meid kõige rohkem ohustavad, elustiilihaigusteks. Oma elustiiliga tapame ennast ise,” arutleb Vääna. Ta jätkab: „Teistpidi võttes jällegi, kui sa näiteks neljakümneselt mõistad, millest üks või teine tervisevaegus on tingitud, ning teed selle järgi oma elustiilis muudatusi, on suhteliselt tõenäoline, et elad palju pikemalt. Palju kvaliteetsemalt ja tervemalt. Kui olin sellele kõigele tõsisemalt mõelnud, hakkasin tegutsema ja oma sõpru kaasama.”

Hommikust südaööni sõpradega


Heade sõpradega tahaks ju kauem koos olla. Vääna tuligi mõttele korraldada sõpradele päev, mille jooksul on nad äkki nõus minema arsti juurde, et teha mõned analüüsid-proovid. „Pakkusin küll mõtte välja, aga ega ma esimese hooga nende silmis erilist entusiasmi ei märganud. Siis ütlesin: kuulge, teie asi on päev vabaks võtta, mina organiseerin päeva, kus saame käia kohtades, kus pole varem käinud, ja teeme asju, mida varem pole teinud. Ent üks kindel ülesanne on siiski see, et tunni pühendame arsti juures käimisele. Sellele plaanile kirjutasid mu sõbrad alla. Hommikul kella üheksast hakkame pihta ja lõpetame õhtul kell 12. Terve pika päeva oleme koos.”

Vääna on põhjalik mees. Ta avab ekraanil esitluse, mis näitab slaidide kaupa möödunud sügise Pikema Sõpruse päeva. Kirjas on eesmärgid, taustainfo ja tegevused, juures fotod ja graafikud.

Ta osutab pildile, millel on reas kõik ta sõbrad. „Eks me seast võib endiselt leida mehi, kel põsed pisut punnis. Aga üht-teist on ka muutunud. Näed, see mees kaalus varem 120 kilo, aga hakkas kaks aastat tagasi enesega tegelema ja on nüüd 95-kilone. Kusjuures ta ei tee midagi erilist – teeb kaks korda nädalas vaikselt trenni ja jälgib tähelepanelikumalt, mida sööb. Ei ole vaja teha midagi üle mõistuse käivat. Ei tohigi. Äärmusi pole vaja,” kinnitab Vääna ja osutab järgmisele sõbrale. „Tema võttis kaks aastat hoogu, enne kui hakkas trenni tegema. Kaalus ta polegi väga palju alla võtnud, aga lihased on toonuses, söömine on paigas, kolesteroolinäitaja on paika läinud, elukvaliteet on parem... Näed, see mees on praegu 55 – arvan, et ta pole kunagi olnud nii heas vormis kui praegu. Kas põhjus on meie ettevõtmises? Mõnevõrra ikka. Ja mis põhiline, kui kolm aastat tagasi tundus mu sõpradele, et arsti juures käimine, tervisest ja toitumisest rääkimine pole meeste jaoks, siis nüüd on see vägagi jutuks.”

Pikema Sõpruse päev tähendab palju enamat kui tervisekontrolli. See on sõprade päev, kus üritusi on seinast seina. „Näiteks ühel aastal läksime balletti õppima. Kui palju on mehi, kes on proovinud priimabaleriini sirgetele kätele tõsta? Aga millise meheliku energia sellest saab! Veel pool aastat hiljem saab sellest rääkida. Mis on sel päeval hästi oluline: terve päev liigume üksnes ühissõidukitega ja jala.”

Pärast lõunasööki tutvus seltskond põhjalikumalt ühe oma kaaslase äriga, sest nagu Vääna tunnistab, ollakse üldjuhul omaenda töödega sedavõrd rakkes, et ei teata isegi lähedaste sõprade tegemistest suurt midagi.

Väike õllepaus


Mõneti ootamatult on selle tänuväärse päeva kavas väike õllepaus. „Miks mitte võtta vahepeal pool tunnikest – puhuda juttu, teha nalja, et siis edasi järgmisele üritusele minna. Ürituse mõte pole ju keerata kohe kõik naudingud nulli ja edasi süüa üksnes porgandit. Ei! See on mõnus päev, mõnus olemine, kus on lubatud väike õlugi,” ütleb Vääna.

Päev jätkus kohtuekspertiisi instituudis. „Jällegi koht, kuhu muidu elus ei satu. Seal oldud kaks tundi olid meeletult põnevad.”

Päeva lõpetas ühine õhtusöök restoranis. „Õhtusöögiga on selline asi, et sinna pead abikaasa või elukaaslase kaasa võtma. See on väga oluline. Tagantjärele on öeldud, et tänu sellele ongi me üritus elujõuline, et naised sai kaasatud. Olnuks see üksnes meeste üritus, oleks see peagi laiali vajunud.
Just sõprade naised on minu üllatuseks olnud ühed suurimad sõprade päeva toetajad,” kinnitab Vääna.

Ilusa päeva lõpuks on tehtud ühine pilt. Sõbrad on rahul. „Kui esimesel aastal võttis osa üheksa inimest, siis möödunud sügisel oli meid juba 17.”

Lõppeesmärk: 100 000 meest


Nüüd, kui sõprade ringis on asi kenasti käima läinud, on Väänal plaan, et samasuguse Pikema Sõpruse päeva võiksid korraldada teisedki sõpruskonnad. „Eesmärk on see, et tänavu novembris teeksid sellise päeva läbi 10 000 Eesti meest,” tutvustab ta.
"Eks me seast võib endiselt leida mehi, kel põsed pisut punnis. Aga üht-teist on ka muutunud.Üks mees kaalus varem 120 kilo, aga hakkas kaks aastat tagasi enesega tegelema ja on nüüd 95-kilone." ütleb meeste tervise oma südameasjaks võtnud Rain Vääna.
Ilmar Saabas

Miks just 10 000? „Alguses mõtlesin, et piisab tuhandest, aga siis rääkisin eri inimestega, et see ei mõju piisavalt suurena, et kõnetaks. Teiseks on tuntud meestearst Margus Punab öelnud, et 10 000 mehe uuringud on juba nii suur valim, mille põhjal saab teadust teha. Kujutad ette, et 10 000 meest teevad ühesugused analüüsid ja testid? Tänaseks on ka selgeks saanud, milline uuringupakett oleks kõige õigem, et saada piisavalt täpselt aimu, mis mehi kõige rohkem vaevab ja mida teha probleemide ennetamiseks.”

Praeguseks võib öelda, et haigekassa on näinud Pikema Sõpruse päeva vajadust ja panustab olulisel määral meie eesmärgi saavutamisse. On selge, et igal mehel ei ole jõukohane kogu uuringute paketti omast taskust kinni maksta.

Vääna kaugem eesmärk on, et järgmise viie aasta jooksul teeksid sellised uuringud läbi 100 000 Eesti meest ja tänu sellele mõistnud, et tervena elamine on võimalik. Ta joonistab tahvlile graafikuid ja tabeleid, mis ta hoogsale mõttele tuge annavad, ning jõuab lõpuks jutuga tagasi tervena elamise kultuuri juurde. „Minu mõte on, et mehed koos oma sõpradega ja nende toel käiksid ennast kontrollimas, tunneksid rohkem huvi enda ja kaaslase tervise vastu. Räägiksid sellest ja julgustaksid üksteist.”