Meie esivanemad pidasid pihlakat pühaks. Selle maagilise jõuga puu abiga astuti vastu kurjadele jõudude, tugevdati tervist ja seda paluti appi soove täitma. Kui pihelgas kodu juurde istutada, olevat maja välgu eest kaitstud, samuti aitavat puu tõrjuda nõidust ja pahasoovlikkust.

Juba vanaroomlased hindasid harilikku pihlakat (ld Sorbus aucuparia) ja kasutasid seda lindude võrku püüdmiseks. Nimetus aucuparia tähendabki „lindude püüdmiseks kasutatav”, tulenedes sõnadest avis ehk lind ja capere ehk meelitama. Eestikeelne nimetus tuleb soome-ugri algkeelest ja baltisaksa mõiste Pihlbeere on sellest tuletatud.

Praegu on pihl levinud ilupuuna nii oma kevadiste õite kui ka ilusate viljade pärast, kuid tänapäevalgi valmistatakse selle igati kasulikest viljadest palju häid asju.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: