Käbini ja ENSV vahele võiks panna võrdusmärgi


Johannes Käbini raamatu toimetaja ja Eesti mälu instituudi vanemteadur Olev Liivik soovitab rõõmu tunda, et Käbin armastas just põllumajandust. „Seda valdkonda vedasid peamiselt eestlased. Olnuks ta jäägitult tööstuse usku, oleks sisseränne Eestisse olnud kahtlemata veel suurem. Nõnda ei oleks Eestist ilmselt peale nime midagi alles jäänud,” osutab Liivik Käbini positiivsele küljele.

Millisel ajaloolisel positsioonil oli Johannes Käbin teie jaoks ENSV juhtide seas, enne kui te käsikirjaga tutvusite?

Ta oli minu silmis tähtsaim ENSV liider, kellele ma ei oleks tihanud ühtegi teist ENSV võimukandjatest ligilähedalegi paigutada. Põhjus peitus eeskätt tema erakordselt pikas valitsemisajas ja selles, et ta suutis liiduvabariigis võimul püsida kolmel erineval ajastul: Stalini, Hruštšovi ja Brežnevi ajal. Naljaga pooleks võiks Käbini ja ENSV vahele panna võrdusmärgi.

Mis võis lõpuks Käbinile kui väga pikaajalisele ENSV juhile saatuslikuks saada?

Tavaliselt armastatakse Käbini lahtilaskmist seletada liigse eestimeelsuse ja „natsionalismi” toetusega ning sellel pinnal Moskvaga vastuollu sattumisega. Tegelikult oli asi palju lihtsam. Käbin oli lihtsalt liiga vana, ehkki ta tervis oli veel suhteliselt hea. Lahtilaskmise ajal oli ta kõige vanem liiduvabariigi juht. Mõistagi oli NSV Liidu kõrgemas ešelonis ka temast vanemaid, aga nad olid võimuhierarhias palju kõrgemal ja kuulusid põhiliselt NLKP KK poliitbüroosse. Isegi Leonid Brežnev, kes oli 1970. aastate lõpus juba raugastunud, oli Käbinist aasta noorem.

Avalehele
162 Kommentaari
Loe veel: