Kui 2020. aastal on Siiri Oviir kepsakas perele pühendunud pensionär, siis pöörastel 1990-ndatel seisis ta riigi ajaloo suurimate muutuste keeristormis.

Nädalapäevad enne seda, kui ekspoliitik Siiri Oviir (72) oma Läänemaa maakodusse kolib, lepime kokku kohtumise. Kuigi teoreetiliselt on ta koroonast ohustatud vanuserühmas, ei pane Oviir ette kohtuda virtuaalselt. Selle asemel jalutame Järve terviserajal. Oviir on heas vormis ning metsas tiire tehes ja künkaid vallutades ei lange tempo hetkekski. Koroonaaeg on kõige rohkem mõjunud tema soengule – nooruslikud roosad triibud juustes pole juuksuri kätetöö, vaid olude sunnil kasutatud tooniva poepalsami liiga kauaks pähe jätmise tulemus.

Aprillis möödus 30 aastat taasiseseisvunud Eesti vabariigi esimese valitsuse töölehakkamisest. Siiri Oviirist sai tookord endalegi ootamatult selle valitsuse sotsiaalhoolekandeminister.

Kuidas sattusite 1990. aastal tollasesse Edgar Savisaare valitsusse ministriks?


Töötasin tookord ülemkohtu esimehe abina, praeguses mõistes nõunikuna. Oli reedene pärastlõuna, 20. aprill 1990. aastal, kui mulle helistati peaministri büroost ja kutsuti pühapäevaks Savisaare juurde, kes oli paar nädalat varem ülemnõukogus peaministriks hääletatud. Kutse oli ootamatu – teadsin, et käsil on valitsuse moodustamine, ja arvasin, et küllap otsitakse ametnikke. Isiklikult ma Savisaarega varem kohtunud ei olnud.

Avalehele
432 Kommentaari
Loe veel: