Riigi peale loota on väga sinisilmne ning uppuja päästmine on uppuja enese asi, teab suurettevõtja.

Alljärgnev jutuajamine rikub nii mõnegi inimese närvikava. Ent Jüri Käo (54) oli juba 2008. aasta kriisi ajal see mees, kes ajas ebamugavat juttu. 

Olite eelmise kriisi ajal esimene, kes ütles, et palku tuleb kärpida. Tollal oli see täiesti ennekuulmatu. Kas tegi mõni siis juttu, et kuule, Jüri, sa oled hull, seda me küll teha ei saa.

See kõlas tollal tõesti veidralt. Aga mujal maailmas oli seda ju tehtud. Eestis olid enne kriisi töötasud jõuliselt kasvanud ja inimesed arvasid, et palgad saavad liikuda ainult ühes suunas – ülespoole. Ent kui tekib majanduskriis ja ettevõte lihtsalt ei ole suuteline palku maksma, siis on valikuid vähe: ettevõte läheb pankrotti, koondab suurema osa inimesi või vähendab kõiki tööjõukulusid, töökohad jäävad alles ja ettevõte saab edasi minna. Minule tundus viimane variant loogiline. Nüüd on see juba tavaline. Äripäev oli üks esimesi, kes seekord palku vähendas.

Ei olnud, teised meediaettevõtted kärpisid enne. Ja mitte laias laastus 10% nagu eelmise kriisi ajal, vaid 20–30%. Mis te arvate, kui palju saab inimese palka vähendada, ilma et ta tänavale tuleks või endale kuuli pähe laseks?

30% on juba valulävi. Leian, et jätkusuutlik on kärpida 20% mingi aja jooksul. Töötajad peavad uskuma, et kärpimine aitab ettevõttel ellu jääda ja konkurentsis püsida. Minu meelest on praegu kõige kehvem töötuks jääda. Ükskõik mis kollektiivis on raskel ajal parem kui üksi kodus.

Enne kui praegune kriis puhkes, räägiti palju töönädala ja -päeva lühendamisest. Kas nüüd unustatakse sellised mõtted aastakümneteks?

Jah, kindlasti. Pärast seda kriisi läheb heaoluühiskonna temaatika tagaplaanile. Võitlus puurikanade ja karusnahkadega nihkub tagaplaanile.

Avalehele
144 Kommentaari
Loe veel: