"Ära unusta hingata!” ütleb arusaamatult rõõmsa olemisega Vivian, justkui ta ei astuks parajasti neljakraadisesse merevette. Hea öelda, jõuan napilt mõelda, enne kui külm hinge kinni lööb. „Ja ära kohe välja tule!” hõikab ta eemale ujudes, sest nähtavasti ei kehti temale samad füüsikaseadused mis minule.

Umbes nii nägi välja hommik, kui leidsin end esimest korda elus talisuplemas. Õigupoolest oli aprill, kirjade järgi kevad, ent nii mõnelgi päeval sadas lund, merevee temperatuur kõikus nelja ja kuue kraadi vahel.

Vivian Unt käib olenemata aastaajast igal hommikul sõbrannadega ujumas. Kohtasin teda esimest korda umbes viis minutit enne kõnealust hetke. Minu põhjus vees lõdisemiseks oli hoopis hea sõbranna Maarja Pehki kutse. Tema oli taliujumist katsetanud nädalapäevad varem. Maarja esimesele külmas vees ujumisele järgnes eksalteeritud reportaaž, mis pani minugi kõrvad liikuma. „Olin vees umbes 30 sekundit ja juba sellest sain sellise elamuse, et tahtsin uuesti proovida ja kindlasti natuke kauem vees olla,” meenutas Maarja tagantjärele.

Nelja seina vahelt merre

Igal juhul midagi selles kõiges pidi olema. Rääkimata sellest, et oli aeg, kus enamik meist oli juba mõnda aega koduse nelja seina vahele suletud. Et mitte koroonapandeemia keskel peale muu ka veidrate mõtete maailma sulguda, tundus iga variant sellest pääsemiseks hea.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu, aga natuke siiski. Paljud harrastajad eelistavad ujuda hommikuti. Unise peaga ei jõua vaadata, mis ilm on. Ujumisriided selga, jope peale ja küll vees aru saad, kus oled.
Foto: Tiit Blaat

Kui Maarja küsis, kas tahaksin järgmine kord temaga koos ujuma minna, vingusin profülaktika mõttes pakutud kellaaja üle (seitse hommikul merre?!), aga olin kokkulepitud päeval ja ajal linnahalli kõrval rannas kohal. Varane kellaaeg mängis õilsa ürituse kasuks. Olin nimelt veel nii unine, et ei jõudnud õieti arugi saada, millesse olen end seganud. Siis kohtasingi juba Viviani, kes tegi uude maailma kiire sissejuhatuse.

Hullud eestlased

Pool aastat hiljem leian end mererannast vähemalt paar korda nädalas ja pealiskaudne vaatlus ütleb, et talisuplemishullus on eestlasi tabanud karmimalt kui kunagi varem. Erinevalt nii mõnestki riigist ei pandud Eestis eriolukorra ajal loodust kinni ja kuigi talisuplejaid oli varemgi palju, tõi see aeg harrastajate sekka kõvasti lisa. Randa pääses vabalt, ehkki politsei tegi autoga tiire ja mõnikord peatus, et märkida, kui ujujad riideid vahetades üksteisele liialt lähedal tundusid olevat.

Olin nii unine, et ei jõudnud õieti arugi saada, millesse olen end seganud.

Lugu kirjutama hakates uurisin Vivianilt, kes peab Tallinna vanalinnas asuvat legendaarset Vivian Vau kingasalongi, tema ujumise alguse kohta. Vivian sai selle omamoodi sünnipäevakingina möödunud aastal, kui oli päikeseprillid sõbranna autosse jätnud. Vivian hakkas nimelt parajasti Eesti sügise eest soojale maale minema. Sõbranna, sobiliku nimega Õnne, arvas, et kõige lihtsam oleks prille kätte saada mere ääres. Koos ujuma minnes. „Kuna oli minu sünnipäev, mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi,” muigas Vivian. Õnne rääkis, kui oluline on õige hingamine ja kuidas vees lõdvestuda. „See nii-öelda nakatamise protseduur oli tehtud filigraanselt ja sain esimesel korral aru, et see on sõltuvust tekitav! Ja hakkasingi käima.”

Vivian Unt (vasakul) koos Õnnega Sloveenias. Siin naudivad nad pärast taliujumise MM-i Bohinji mägijärve maagilist karget ilu.
Foto: erakogu

Varem kõlas talle õite imelikult, kui sõbranna kesk kaunist suve novembri järele õhkama hakkas. Nüüd tundub selline jutt igati loogiline. „Sellel suvel sain aru, et ujumas käia oli ikka tore, aga õiget endorfiini- ja adrenaliinilitakat sealt nii ei saa,” nentis Vivian. Vastse taliujumishuvilisena noogutasin õhinal. Taliujumises on paljut, millele tänulik olla, ent isikliku arengu vaatevinklist toob Vivian esile hoopis... ilma. „Varem olin ilmasõltlane. Mõtlesin, et talvel on meil pime ja hall ja päikest ei ole. Mis ilm see selline on? Tänu igahommikusele meres käimisele õppisin nägema selles halluses palju ilu,” kirjeldas ta.

Uued teretuttavad

Üks kõrvalnäht on sellel harrastusel veel – populaarsemates ujumiskohtades hakkavad peagi nii mõnedki näod tuttavad tunduma. Vanahärra, kes olenemata ilmast jookseb palja ülakehaga randa, ujub, võimleb ja jookseb tagasi. (Aga kuhu?) Noormees, kes eelistab ujumise asemel õndsa näoga lihtsalt rinnuni vees seista. Inimesed, kes toredate loomakujuliste kraadiklaasidega vee temperatuuri mõõdavad. Ja muidugi Dryrobe’i (üleriiete firmamärk, mida paljud surfarid ja taliujujad eelistavad, sest sellise ürbi all on mõnus ja soe riideid vahetada) riietunud ujujad, kes teistes sama üleriide kandjates ka väljaspool randa justkui salaseltsi liikme ära tunnevad. („Panin hommikul koeraga jalutama minnes kiiruga Dryrobe’i peale. Vastu tulid üks tuttav koer ja tema omanik, kellega me ikka paar sõna juttu ajame. Aa, sa käid ka ujumas, jah, küsis ta kohe,” muigas Maarja.) Võõrad inimesed (täpsustus subjektiivsete tähelepanekute põhjal: enamik tallinlasi ja kõik tartlased) tervitavad üksteist sageli kui tuttavaid, sest neid ühendab sama hobi.

Talisuplejad linnahalli juures. Ilmete järgi on põhjust kahtlustada, et külmas vees on päris mõnus olla.
Foto: Tiit Blaat

Külmas vees käiakse ujumas enamasti mitmekesi. Turvalisuse huvides ja niimoodi on lõbusam ka. Ise olen mõned korrad siiski ka üksi läinud, seda enam, et keegi paistab olenemata kellaajast ja ilmast alati rannas olevat. Seda ka siis, kui linn on hoopis Tartu ja veekogu Emajõgi. Ainsa erandina meenub päev, kui Tallinnas peeti Ironmani võistlusi. Võib-olla oli tühja ranna põhjus see, et autodele oli ligipääs suletud. Mõnusam on ju ikka veest tulles sooja autosse istuda, lihtsalt mul ei juhtu seda olema. Ent ei saa ka välistada, et agarad suplejad olid hoopis end võistlusteks ritta seadnud.

Dryrobe’id, mis on külma vee fännidel seljas, on paljude taliujujate (ja ka surfarite) varustuses. Hea ürp, suur nagu garderoob, kus sees on mõnus riideid vahetada. (Paremal on loo osaline Aivar Tugedam.)
Foto: Tiit Blaat

Üks inimene, kes näiteks sel päeval igal juhul Ironmanil võistles, on Aivar Tugedam. Tema on ühtlasi üks neist, kes hoiab Kalaranna talisuplejate sotsiaalmeediagrupil hoogu sees. (Selliseid lehekülgi jagub vastavalt peamistele ujumiskohtadele üksjagu.) Sealt leiavad huvilised soovitusi ja neid, kellega koos ujumas käia. Aivar, kes on väljaspool ujumishullust laboriseadmete müügijuht, ei ole oma ujumissõltuvuse looga teiste seas erand. Temagi arvas veel mõned aastad tagasi, et ujumine on midagi, mida tehakse soojas vees. Soe vesi on mõistagi üle 20 kraadi ja selle kohal paistab päike. Harrastuse küüsi sattus ta oma sportliku sõbra Kaupo kutsel, kes arvas, et võiks end külma veega harjutada – on järgmisel aastal triatlonil lihtsam. Nii läksidki nad Kalaranda, mis on praeguseks ehituse tõttu ujujatele suletud.

Õnnemolekulid möllasid

„Jõudsin vette, tundsin, et see on ilmselgelt liiga külm. Võib-olla kaks korda hingasin selle minuti jooksul, mis ma vees olin. Kuivatasin end välja tulles ära ja mõtlesin, et ei eales enam!” muigas Aivar. Mõne aja pärast helistas sama sõber uuesti. Ja siis veel. Kolmandal korral tekkis lõpuks ahaa-efekt. „Õnnemolekulid hakkasid kehas möllama ja mõtlesin: oi, see on äge! Siis hakkasingi nii üks-kaks korda nädalas käima.”

Suvel ujumas käia oli tore, aga õiget endorfiini- ja adrenaliinilitakat sealt nii ei saa.

Peagi sai loodud Kalaranna talisuplejate sotsiaalmeediagrupp, mis hakkas tasapisi kasvama. Aivari käigud merre muutusid üha tihedamaks. „Novembri lõpus tekkis mõte, et mis oleks, kui käiks detsembri lõpuni iga päev vees. Jõulude paiku läks juba üsna külmaks, nii et tasapisi hakkas varustus täienema. Midagi peaks nagu jalas olema ja müts peaks peas olema...” Järgnes plaan ujuda jaanuarini välja ja kui juba sinnamaani on õnnestunud, miks mitte siis sada päeva järjest? „Samal ajal toimusid Eesti 100 üritused ja tundus, et võiks teha ujujate ühisürituse. Inimesed tulidki kaasa, ei saa aru, mis nendega on…”

Vees sulistab kahtlaselt rõõmus Maarja Pehk, kes ka loo autori külma vette vedas.
Foto: Keiu Virro

Aivar hakkas oma kogemusi teistega jagama, luges veel infot juurde ja inimesed hakkasid omakorda ka enda kogemusi jagama. Nii on huvilisi muudkui kogunenud. Näiteks Kalaranna talisuplejate grupis on selle loo kirjutamise ajaks üle 900 inimese.

„Paljud ei saanud algul aru, et mis mõttes meil pole sauna ega soojakut. Aga see tundubki kuidagi tore!” arvas Aivar. Ent vihjeks siiski ütlen, et kes eelistab soojemat varianti, leiab ka selliseid võimalusi.

Esimese supluse linnahalli juures tegi teiste seas koer Iggy Pup, kes eelistab küll vett hammustada, aga pole põhimõtteliselt vastu ka selles ujumisele.
Foto: Tiit Blaat

Taliujumine on toonud Aivari tutvusringkonda üksjagu inimesi. „Tekkinud on justkui uus pere.” Muidugi on selle kõige käigus ka erisuguseid juhtumisi. Näiteks tuli esimest korda talisuplemist katsetama üks naine, kes mere ääres uuris, et kuis siis nüüd edasi. „Ütlesin, et võtad riidest lahti ja nii ongi. Käisime ujumas ära. Nädal hiljem rääkis ta oma emotsioonidest ja naeris, et kunagi varem pole nii olnud, et vastassoost inimene, kellega esimest korda elus kokku saad, ütleb autos, et võta riided seljast ära ja võtadki,” naeris Aivar.

Mida teha, kui õues on 20 kraadi külma, aga isu vette minna on suur?

Ent mida teha, kui õues on 20 kraadi külma, aga isu vette minna on suur? Kõigepealt tuleb mõistagi jäässe auk lõhkuda. „Siis istud kahekesi käkras seal isetehtud vannis ja õhkad, et kui hea soe, täna küll välja ei taha tulla!”

21. oktoobril kogunesid taliujujad ja -suplejad Pikakarile, et tähistada rahvusvahelist ujumispäeva.
Foto: Henri-Kristian Kirsip

Minu jaoks on sellised olukorrad, millest Aivar räägib, veel võõrad. Praegu, kui seda lugu kirjutan, on oktoobri viimased päevad. Kui välja arvata väike paus suvel, olen käinud ujumas vähemalt kaks korda nädalas, ent siht on mõistagi talve välja ujuda. Sõltuvus on tekkinud kiiresti. Ent kuidas on kõrvalnähtudega? Siiani tuvastatud: kõrgendatud meeleolu, tugevam tervis ja see, et iga ilm on hea ilm.