1991. aasta ärevatel augustipäevadel valmistuti mitmes Tallinna meditsiiniasutuses kõige hullemateks sündmusteks. Pikendati personali tööaega, varuti juurde doonoriverd ja tugevdati turvateenistust. Algatus selleks tuli puhtalt haigla töötajatelt. Nii tollane Mustamäe kiirabihaigla juht Teet Lainevee kui ka tollane Magdaleena haigla peaarst Peeter Mardna meenutavad justkui ühest suust, et riiklikul tasemel ei antud haiglatele ühtki hoiatust, ettekirjutust ega isegi soovitust. „Kõik haiglad võtsid iseseisvalt ööpäevase valmisoleku. Inimesed, kes poleks pidanud tööl olema, tulid vabatahtlikult ja ei lahkunud enne, kui kõik oli maha rahunenud,” kirjeldab Mardna 19.–21. augustit. 20. augusti hommikul kutsuti kiirabihaigla raadio kaudu vabatahtlikke riiklikele objektidele esmaabipunkte looma. Kuna kardeti tele- ja raadiomaja ründamist, langetati haiglas otsus luua mõlemasse majja iseseisvad esmaabi- ehk sidumispunktid. „Minu otsus minna tuli kiirelt. Jagasin oma töö kolleegide vahel ära ja ruttasin auto peale,” meenutab tollane kiirabihaigla kardioloogia osakonna juhataja dr Arvo Mesikepp, kes kuulus tol ajal ka kodukaitsesse.
Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: