Tõnis Niinemets Foto: Tiit Blaat

On paksu lumesajuga saabunud hingedepäev ja pealinna elutempo on justkui pühale kohaselt aeglasem ja malbem. Näitleja Tõnis Niinemets (29) tuleb kohtumisele aastase poja Ukuga, kes kogu vestluse aja nohiseb kärus paksul lambanahal lõunaund magada. Räägime nii kohvikus kuuma joogitassi taga kui ka Kalamajas ringi jalutades. Kuna ei möödu päevagi, kui Tõnist poleks näha kas mõnes telesõus, teatrilaval või uudisnupukeses, tundub üllatav, et aasta meelelahutajal on praegu nii palju aega. „Päris ausalt pole mul nüüd kaks nädalat päevaseid kohustusi. Viingi vanema lapse Elli (3) hommikul lasteaeda, käin Ukuga jalutamas, olen lihtsalt kodus ega tee midagi,” ütleb Tõnis rõõmsalt. See aga ei ole sülle kukkunud puhkus, vaid teadlik, pooleldi jõuga paika pandud valik. Nimelt on Tõnis detsembris lasteetendusega „Kummi T” nii hõivatud, et tekitas omale üle aasta pika vaba pausi. „See kergendab süümepiina,” tunnistab ta veidi tõsinedes, varjamata tõsiasja, et tööd saab kohati ikka liiga palju tehtud.

Järgnevalt katke intervjuust:

Juba tükk aega on tunne, et oled igal pool – igas saates ja sõus ning iga ajakirja kaanel. Kui tihti mõtled sellele, et mingil hetkel saab see komöödiasõude ja stand-up’ide võidukäik läbi?
Olen täiesti teadlik, et see üks hetk juhtub, aga see ei tekita hirmu. Õnneks olen veel teatrinäitleja ka. Koduteater (Tõnis töötas aastatel 2012–2015 Von Krahli teatris – toim) hoiab praegu töödega hõivatuna, seega on seal oma väljund olemas. Aga eks see käibki lainetena. Tõesti tunnistan, et olen praegu igal pool, aga püüan seda jõudsalt reguleerida. Kui hakkan iseendale ebamugavust tekitama sellega, et mind on palju kuskil ajakirjanduses või mu nägu on teleris liiga tihti, siis proovin natuke hoogu tagasi tõmmata. Olen selles mõttes kahe jalaga maapeal ega armasta ennast ikka nii palju, et igale poole minna. Ja nii pilvedes ma ka ei ole, et arvaksin, et see kestab igavesti. Küllap tuleb varsti mingi uus nägu, kes pakub rohkem värskust ja uuemat vaatenurka, ning siis on inimesed minust väsinud.

Ometi paneb see kuklas olev mõte ka pealtnäha kalendrisse mittemahtuvaid töid vastu võtma, sest ühel hetkel neid äkki enam ei tule.
Jah, seda on tegelikult pidevalt. Võtan vastu asju, mis sellesse päeva või nädalasse enam ei mahu, aga mis tunduvad nii toredad olevat, et oleks patt tegemata jätta. Tihtipeale on pere- ja töötegemiste kalendrid sünkroniseerimata ning õnnestub jälle avastada, et olen ennast lubanud kuhugi, kuhu ei oleks pidanud. Sellist tulekahju kustutamist juhtub sageli. Aga olen ka raske südamega ära öelnud, kui käib üle jõu.

Mille kulul see kõik tuleb?
Eks see tuleb kohati unetundide ja kindlasti pere kulul. Aga olen nüüd endaga palju rangem. Esiteks kaalun rohkem asju läbi ega võta enam kõike nii kergelt vastu. Üritan esimese asjana lähtuda pere kalendrist ja vaadata, kuidas sinna töid sobitada. Eks näis, kas see ka õnnestub…

Millal tunned kõige rohkem, et perele aja võtmine peab õnnestuma?
Kui on mingi keeruline periood, näiteks kui laps on kodus haige ja oled sunnitud teatrisse proovi minema. Siis tõmbad end keset proovi korraks kõrvaltvaataja rolli ja saad aru, mida oled viimased kaks tundi teinud… Sul on kodus haiged lapsed ja sa mängid veepüssidega veesõda. Siis tundub küll, et mis töö see on ja kas ma peaksin just seda praegu siin kolm tundi harjutama.

Usun, et pea iga isa on pidanud haige lapse oma teise poole hoolde jätma ja tööle tõttama…
Muidugi. Aga kui ütlen tütrele, et täna on vaba päev, siis ta ikka küsib, kas sa ei lähegi tööle. Järgmisena teeb ta järelduse, et ju siis läheb emme ära, kui issi on kodus. Sellist asja, et mõlemad oleksime kodus, tuleb järelikult liiga harva ette.
Eks kohati tuleb arusaam ka neist kodus vastu vaatavatest väsinud silmadest. Paratamatult on väsitav olla kodus nelja seina vahel, vestluspartneriteks alla kolmeaastased inimesed. Seda nähes saad aru, et kuskilt otsast tuleb hoogu maha tõmmata. Kui lähed koju ja vaatad, et täna pole jõutud asju ära koristada, siis saad aru, et vist oli keeruline päev. Ei ole nii, et kodusolek on ainult pillerkaar. Üks hetk hakkad aru saama, et teatud vanuses lastega ei ole ema amet sugugi lihtne. Selleks peaksid kõik isad seda vähemalt üks nädal proovima. See on päris kontimurdev ülesanne.

Pikka intervjuud Tõnis Niinemetsaga loe juba homme ilmuvast LP-st!