Kirgliku suitsetaja Jaak Joala eluagne lemmikmark oli Marlboro Gold. Foto: Raivo Sersant

Jaak Joala ja Radari kontserdireisidest Nõukogude Liidu aladel on räägitud ja kirjutatud üksjagu. Ent on mõni reis, mis tavapärasest mustrist erineb. Erakordseimaks võib küllap pidada reisi Aafrikasse, kus kontserte anti Malis, Nigeris, Ülem-Voltas (nüüdses Burkina Fasos), Sierra Leones ja Senegalis. Jaak Joala 70. sünniaastapäeva puhul meenutab toimunut Radari toonane mänedžer Raivo Sersant, kes reisi ka fotodele jäädvustas. Just need moodustavad 1984. aastal ajakirjanik Ivar Trikkeli sulest ilmunud meenutuste „Aafrikat avastamas” visuaalse poole.

Lugu eksootilise reisi taga on järgmine. Festivale, konkursse, kontserte ja kultuurilis-poliitilisi üritusi korraldav ning NSVL-i artiste välismaale ja välisesinejaid NSVL-i vahendav Goskontsert saatis igal aastal Aafrikasse kaks koosseisu muusikuid. Neist üks oli mõne liiduvabariigi grupp, teine segagrupp. Raivo Sersant meenutab, kuidas 1982. aastal õnnestus just Radar liiduvabariigi grupina kirja saada. Eks ikka ajastuomasel moel. „Üks kultuuriministeeriumi osakonnajuhataja ütles suisa otse, mida talle oleks tarvis tuua,” sõnab Sersant. Osakonnajuhataja soovis nimelt Betacami videokassette. Keegi Goskontserdi inimestest oli omakorda huvitatud Eestis kahenädalase puhkuse veetmisest. „Selle me tema perele ENSV ministrite nõukogu suvilas ka organiseerisime.”

„Üks kultuuriministeeriumi osakonnajuhataja ütles suisa otse, mida talle oleks tarvis tuua.”

Ta rõhutab, et ei räägi seda kibeduse ega põlgusega. „Aeg oli selline ja teisi variante ei olnud.” Korruptiivne suhtlus oli haruldaste reiside puhul toona täiesti tavaline. „Selle taga oli ju valuuta. Artistidele maksti 20 dollarit päevas, mis tähendas Eestis umbes kuupalka. Tahtjaid oli meeletult, ja kui oleksid jäänud ootama, millal järg sinuni jõuab, oleks bänd jõudnud vahepeal ära laguneda.”
Kui Venemaa reiside ajal oli Joalal pidevalt vastutuskoorem kanda, siis Aafrika-reisil oli ta kaaslaste hinnangul vaba ja sõbralik.
Foto: Raivo Sersant

Primitiivne instruktaaž

Niisiis, kavva saadi eksootiline reis, mis tõotas pealegi väga head sissetulekut. Miks siis ometi oli Jaak Joala selle vastu? Seetõttu, et enne reisivõimalust oli juba sündinud kokkulepe filmi „Teisikud” tegemiseks. Kolmekuuline reis tõotas filmimisgraafiku täiesti segi ajada. „Nii püüdsid nad seal siis režissöör Leo Karpiniga rääkida, kuidas Aafrikas tuleb kindlasti madu ja hammustab ja mis kõik veel. Aga muidugi oli tegelik põhjus filmimine,” pole Sersandil kahtlust. „Trummar Paap (Kõlar) ütles esimesena, et kui Aafrika reisi ei tule, ei mängi ta filmis ega Radaris. Mina ütlesin, et kui läheb Paap, siis lähen ka mina,” lausub Sersant. Lõpuks tuli Joalal leebuda ja reis sai teoks. Hiljem sai teoks ka film, mis Nõukogude Liidus küll erilist edu ei saavutanud.

„NSV Liidu kultuuriministeeriumis toimunud instrueerimine oli kõike muud kui julgustav. Aastaaeg on ebasobiv (nagu oleksime meie selle valinud). Hoiatatakse, et elamistingimused on ebasanitaarsed. Soovitatakse kaasa võtta oma voodilinad, sest idamaadel asendab seda kehakate. Ohtlik on juua keetmata vett ja üksinda tänavale minna. Viivitamata tuleb alustada malaariavastaste tablettide neelamist.”

(Ivar Trikkel, „Aafrikat avastamas”)

Eestlaste reisigrupp Senegalis Gorée saarel kurikuulsa Orjade Maja värava juures
Foto: Raivo Sersant

Teadmised riikidest, kuhu minnakse, polnud pehmelt öeldes kuigi suured. „Instruktaaž toimus Moskvas. Öeldi, et ärge palun istuge bussis aknad lahti, käsi aknal, nii püütakse kell ära tõmmata. Ärge kandke rippuvaid kõrvarõngaid, sest on juhtunud, et kõrvarõngas tõmmatakse ära koos kõrvaga,” loetleb Sersant peale selle, mida Trikkel on raamatus kirjeldanud. „Need olid õpetused üsna primitiivse inimese jaoks, aga me olime ikkagi väheke teisest puust.”

„Ärge kandke rippuvaid kõrvarõngaid, sest on juhtunud, et kõrvarõngas tõmmatakse ära koos kõrvaga.”

Vahele tasub meenutada, et reisimise üldine kontekst erines Radari kõrgajal tänapäeva omast üsna palju. Ning ei, Venemaa ei läinud välismaana arvesse. „Tšehhi, Bulgaaria, Saksa DV, Kuuba – see reis küll juba Jaaguta – olid kohad, kuhu minnes oli meil ju nimes CCCP alati suurelt afišil. Näiteks kui läänemaailmas kõrgelt hinnatud Bratislava džässifestivalil 1986. aastal hakkas Radar mängima, olid inimesed puhvetites. Pärast esimest lugu oli aga saal täis. Inimesed mõtlesid, et see bänd on ju Nõukogude Liidust, kuidas see üldse võimalik on?” meenutab Sersant. Reisid õpetasid muusikuid end hindama ja kehtestama.
Välismaal olid Radariga sageli kaasas Ele ja Kaja Kõlar. „Enne minekut arutleti, kas kutsuda Marju Länik või Anne Veski, ent nad olid sel ajal Jaaguga sarnased väga head, ent staatilised lauljad, kes oleksid hakanud temaga võistlema. Seega võeti ühise otsuse alusel kaasa Ele ja Kaja. Nad laulsid hästi ja liikumine oli hoopis midagi muud,” räägib Sersant. „Liikumise pealt otse laulda, seda ei teinud siis ju peaaegu keegi. Praegugi ei suuda seda teha eriti keegi peale Tanja (Mihhailova-Saar – toim).”
Paremal Radariga Aafrikas reisinud ajakirjanik Ivar Trikkel, kelle meenutustest sündis raamat „Aafrikat avastamas”.
Foto: Raivo Sersant

Estraadimuusika hittide asemel

Ele ja Kaja Kõlar olid kaasas ka Aafrikas. Üks, mis Aafrika kontserdireisilt kodumaise publikuni jõudis, oli uus laul „Tulen saarelt” nende repertuaaris. Lugu toodi kaasa Sierra Leonest, kus bänd esines ühe kohaliku muusikuga. Alles aastakümneid hiljem selgus tänu Jaan Elgula professionaalsele raadiotööle, et lugu pärines hoopis USA-st. Täpsemalt oli see 1969. aastal Californias Long Beachil asutatud funkansambli War pala „Just Because”. „Tookord polnud internetti ega mobiiltelefone ja kui kohalik vend ütles, et tegemist on nende rahvusliku looga, siis me uskusime,” muigab Sersant.

„Kui läänemaailmas kõrgelt hinnatud Bratislava džässifestivalil 1986. aastal hakkas Radar mängima, olid inimesed puhvetites. Pärast esimest lugu oli aga saal täis.”

Raivo Sersant oli fotograafiaga tegelnud õigupoolest juba 1970-ndatest, ent 1982. aasta reisil pildistas ta lihtsalt isiklikust huvist. Hiljem on nii mõnigi foto legendaarseks saanud. Sersant pildistas peamiselt kohalikke, ent mõistagi ka bändi. Näiteks näeme ühel fotol Jaak Joalat tavapärasel moel, sigaret näpus, rannas nappide ujumispükste väel peesitamas. Teisel pildil istub Joala Sierra Leone rannal ja sööb banaani, esiplaanil kohalik daam, puuviljakandik pea peal. „Ega Ivar ju algul öelnud, et tahaks raamatusse fotosid saada,” ütleb Sersant. Trikkel küsis talt seda alles siis, kui reisist raamatut kirjutas. Sersant lubas fotosid kasutada ja seega on kuulus reis ka laiema üldse jaoks jäädvustatud.
Kontsertidest, eriti Jaak Joala esinemisest on Trikkeli raamatus aga väga vähe juttu. Raivo Sersant meenutab, et kui Ele ja Kaja Kõlar ning Radari instrumentaalmuusika läksid Aafrikas vägagi hästi peale, siis Jaagu laulmisega olid lood teised. „Kuidas seda nüüd öelda... Jaak ei tahtnud miskipärast välismaal kunagi oma hitte laulda. Näiteks „Saatanlikku naist”, mis oleks kõnetanud ka lääne muusikaga harjunud kohalikke,” selgitab Sersant. Joala jäi pidama vene estraadimuusika juurde, mis ei läinud sugugi peale. Kuna kaasas olid ka Moskva kondiväänajad ja mustkunstnikud, oli kontserdiprogramm tervikuna küll väga värvikas ja võeti hästi vastu. Jaak Joala kohta meenutab Sersant pigem seda, et kui Venemaa reiside ajal oli tal pidevalt vastutuskoorem kanda, siis sel reisil oli ta kaaslaste hinnangul vaba ja sõbralik. Nagu annab aimu Margit Kilumetsa raamat „Jaak Joala. Kuulsuse ahelad”, saatis Joala kodustelegi hoopis rõõmsamas toonis kirja. Aafrika viie riigi ringreisi tempo oli tavapärastest kontserdireisidest palju aeglasem. Anti vaid kontsert päevas, kui sedagi. Võrdluseks: Venemaal oli sageli vaja päeva jooksul anda neli kontserti.
Kohaliku jalgpallimeeskonnaga
Foto: Raivo Sersant

Patriootlik sõnum

„Seitsmest Nigeri kontserdist on neljal (...) ka eesti publik. Jaak valib oma laule nendele mõeldes. Dosso linna väikesel kontserdilaval kõlab Uno Naissoo Juhan Saare sõnadele loodud „Mu kodu”. Juurtemaa kutse on tugev. Eestist tellitakse ajalehti ja raamatuid, õhtuti kuulatakse eesti muusikat. Oodatakse järgmist laulupidu, et seda üheskoos kuulama-vaatama tulla.”

(Ivar Trikkel „Aafrikat avastamas”)

„Mu kodu” esitamine on hiljem üksjagu tähelepanu saanud. See laul ei olnud Raivo Sersandi mäletamist mööda Eestis küll otseselt keelatud, ent lauluvõistlusel sellele igal juhul esikohta anda ei lubatud. Sõnum oli üsna üheselt patriootlik. „Uskuge mind, „Mu kodu” ei huvitanud Mustal Mandril kedagi. See tekst võiski tähendada midagi üksnes seal elanud eestlastele. Aga eks Ivar Trikkelil läinud raamatut kirjutades ikkagi süda härdaks,” arvab Sersant.

Ent kuidas mõjus reis Jaak Joalale hiljem? „Ma ei mäleta, et me oleks sellal Jaaguga rääkinud millestki peale muusika. Hiljem on välja tulnud, kuidas ta hakkas pärast reisi palju raamatuid lugema ja tundma huvi teispoolsuse vastu, ent see jäi mulle pikalt teadmata.”


Jaak Joala istub Sierra Leone rannal ja sööb banaani, esiplaanil kohalik daam, puuviljakandik pea peal.
Foto: Raivo Sersant