Katkend Siim Kallase raamatust. 14. osa. Inglise keele eksamil sain viie, aga kui mul seda 80ndate lõpus jälle vaja läks, oli keel roostes ja hädine.

Imelik asi juhtus inglise keele eksamil. Mind eksamineerisid õppejõud Johannes Silvet (sõnaraamatu autor) , kateedrijuhataja Oleg Mutt ja dotsent Liiv. Kõik tippude tipud. Enne eksamit tuli kateedrisse tuua ingliskeelne raamat, mille eksaminand oli enne läbi lugenud

Sobivat raamatut otsides leidsin raamatukogust John Maynard Keynes’i 1936. aastal avaldatud peateose „The General Theory of Employment, Interest and Money“, kõvas tumesinises köites, kuldtähtedega. Raamat, mis fundamentaalselt muutis 20. sajandi majanduslikku mõtlemist. Et see raamat minu kätte sattus, oli puhas juhus, aga võib-olla ka saatuse sõrm, mis meid elus tihti suunab. Ülikoolis ei räägitud Keynes’ist peaaegu midagi, nii et mul polnud üldse aimu, mille otsa komistanud olin.

Keeleõppimise seisukohalt ei tähendanud see muud, kui et pidid selle teksti põhjalikult läbi töötama, sest komisjon kontrollis hoolikalt, ega vastaja ei peta. Taheti arusaamist sõnadest, väljenditest ja mõttest. Asjatundjatel oli silmapilkselt selge, kes luiskab. Ükski sellega vahele saanud kaaseksaminand läbi ei pääsenud. Mina sain viie. Sel hetkel oli minu inglise keele oskus vähemalt rahuldav, võib-olla isegi hea. Siis tuli keele kasutamises paljude aastate pikkune paus nii et kui seda 80ndate lõpus intervjuude andmiseks jälle vaja läks, oli keel roostes ja üsna hädine.