"Ma pole olnud arg. Kõik ei taha õhtut juhtida, kõik ei taha koolitada, kõik ei taha lavastada, kirjutada, oma teatrit luua. Ma ei ole kartnud lolliks jääda – see on minu rumalus," tunnistab Andres Dvinjaninov Argo Ingver

Selle nädala ainsal vihmapäeval, kui sünkjad pilved sõuavad lakkamatult taevas ja aeg-ajalt ähvardab kõuemürin kuulmise võtta, saame kokku uue suvelavastuse toimumisplatsil Tartus Staadioni tänaval, kunagise hullumaja hoovil. Asukoht on põnev – tänava lõpp, plats otsekui taevasse ulatuvate võimsate põlispuudega, lausa üle-eelmisest sajandist pärit lagunev haiglahoone, mille ees ja sees hakkab toimuma Emajõe Suveteatri tänavune lavastus, Silvia Rannamaa kunagisel kultusromaanil põhinev „Kadri”. Dramaatilisele mänguplatsile kontrastiks lendleb ringi kamp kärarikkaid teismelisi, kes astuvad lavastuses üles kooliõpilastena. Nende seas ka peaosalist Kadrit kehastav Tartu koolitüdruk Ella Cecilia Claesson.

Lavastaja Andres Dvinjaninov (55) õiendab valjuhäälselt näiteseltskonda juhendada. Ta isikupärane bassbariton mõjub endiselt magnetiseerivalt, oimukohad hõbetavad veidi, aga ei ühtki keskealist ülekilo, lausa vastupidi – pigem võiks lavastaja teksased isegi number väiksemad olla.

Kui proov on läbi, istume Dvinjaninovi kollasesse Saabi kabrioletti ja haaranud teelt kaasa kaks rammusat pitsat, maandume Suveteatri talvekorteris Karlova teatrimaja aias. Selle erilise hoone, endise baptistide palvemaja ostis Dvinjaninov mõned aastad tagasi ja seal tehakse talviti teatrit, korraldatakse kontserte, peetakse sünnipäevi ja muid üritusi.

Aias õunapuude vahel suure kattevarju all asume õdusa vihmakrabina saatel pitsa ja elu kallale.

« Avalehele 53 Kommentaari